Ärkasin paar tundi tagasi, sest keegi juba lällas siseõues. Ja magama sain eile õhtul kella kahe paiku, kuna keegi ikka veel lällas siseõues. Kopenhaagen on täis suuri siseõuesid, mis moodustuvad neljast ristküliku kujuliselt asetsevast elumajast, nii on ka minu majal üks. Seoses erutavalt sooja ilmaga kipuvad inimesed õue ja tuju tõuseb. Rahvas jõlgub parkides, väljakutel, streikidel, aedades, rannas... Tööd enam ei tehta. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole. Aga... Taanlastel pole erilist loodust, mida armastada - puud on maha võetud sajandeid tagasi ning ehitatud laevadeks, üksikutel parkides elavatel hirvedel on isiklikud juuksurid - puudub eestlasele ja boliivlastele omane austus Emakese Maa suhtes. Seega on tavaline, et kui rahvakogunemine lõpeb, jääb maha metsik laga. Tõepoolest, see ei tule siin enamusele pähe, et oma prügi ise prügikasti viia. Olen kuulnud ka põhjendust - ei saa ju koristajatelt tööd ära võtta või et Aafrikas on veel hullem.
Reede õhtul toimus Vesterbro linnaosa pidu, st et tänavatel oli tuhandeid inimesi, muusika üürgas igal tänavanurgal ja põhitegevus oli metsik õllejoomine, reivimine ning rokkamine. Erilist suhtlemist ei toimunud, pigem oli õhkkond pisut närviline.
Mulle aga tundus kõik ideaalne ühe väikese pommi jaoks - taanlased kipuvad unustama, et nad on endiselt sõjas ja neile on teatud karikatuuride eest lubatud doomi. Ma ei ole absoluutselt doomi poolt, aga kogu siinse öko-möla taustal on mulle arusaamatu rahva tegelik ükskõiksus ümbritseva suhtes - alates oma kaaslastest (pearätiga või ilma) kuni keskkonnani. Üks mu sõpru ütles, et mingi teadur olla öelnud, et ainus asi, mis taanlastele aru pähe paneks, oleks tõeline sõda nende maal. Kohutav, aga usutav.
No comments:
Post a Comment