Tuesday 8 April 2008

taani jalgpallist


Viimasel pühapäeval oli mul kohutavalt halb olla. Põhjusi ei hakka kirjeldama, oletage ise vastavalt oma rikutuse tasemele. Igatahes oli pärastlõunaks siiski juba piisavalt hea ja tundus asjakohane hingata värsket õhku. Sestap võtsin julguse kokku ja läksin koos pääsmeid omavate põhja-ameeriklaste Misha ja Jennyga Taani rahvuslikule uhkusstaadionile Parkenile. Tahtsin väga teada, kas jalgpall on parem kui seks... Mängisid kohalik meeskond FC Kopenhaagen ja FC Kesk-Jüütia. No selge see, et enamus publikust olid kopenhaagenlased ja pidasid pöialt esimesele meeskonnale, kuigi too halastamatult "maakate" käest 2:0 pähe sai. Mingitel segastel asjaoludel oli eemaldatud staadionil üks sein ja seal tilpnesid vaid mingid räbalad ning nii võis vahelduseks haledale pähesaamisele ka päikeseloojangut vaadata. Misha ja Jenny lobisesid vahetpidamata ja minutite kahanedes loksutasid aina rohkem õlut üle ääre. Püüdsin kõigest jõust mängu jälgida aga iga kord, kui värav löödi, oli üks põhja-ameeriklastest osanud mind just vestlusse haarata. Oli külm ja puha. Aga ikkagi jalgpall. Pettunud publik jättis maha miljon tonni prügi, sest kogu show märkimisväärne koostisosa on seista õlle ja Park-dogi nimelise vorstisaia järjekorras, siis kiirelt tarbida ja ruttu lahkuda. Pean küllap tagasi minema sinna, ehk õnnestub jõuda kahte-eri-värvi-särkides-ühe-palli-järgi-sebivate meeste fenomeni jälile... tundub olema mingi salapärane meditatsioonitehnika, millest mul aimugi pole. Ja seksikuse skaalal annaksin nii 2,5 punkti 10-st. Glamuurifaktor 0,08.

Thursday 3 April 2008

barrikaadidele!

Seoses tänaöiste sündmustega Kopenhaagenis ja kasvava eneseväljenduskihelusega taaselustan blogi pidamise. Olge valvel!

Paljud kurdavad, et Kopenhaagen on igav ja mis siin ikka pihta hakata... Mulle meeldib, siin on mu rahu ja tasakaal. Paraku. Selles Eesti ajas. Ja vaatamata kõigele ja sellele, et täna öösel, viibinuna kainena ja süütuna rockkontserdil Christiania esinduislikumas klubis Loppen, sattusin täiesti ootamatult rahvarahutuste epitsentrisse. Taani politsei lahendus, nagu ikka, oli oher pisargaas ja buldooser...

Asi sai alguse, nagu ma praegu varahommikusest ajalehest loen, sellest, et erariietes politseinikud tulistasid kristianiitidest vanaema ja 6-aastase lapselapse silme all surnuks bullterjeri. Koera omanik kuulutas sõja ja ajas kängi kokku. Ja mina arvasin kella 22 paiku kontserdile minnes vastutulevad näomaskidega inimesed järjekordseteks moeohvriteks... aga algamas oli hoopis kodusõda.
Igatahes võttis kontsert hoogu ja rahvamass aina kahanes. Asi tundus arusaamatu, sest bänd oli hea, sound aus ja trummar kena. Punn oli põhjas ja plahvatused ei kostnud, aga enamus publikust sai ilmselt väljast sõnumeid ja taipas õigel ajal jalga lasta. Mina networkita immigrandina ei teadnud midagi + band ja paar juhmi groupiet, kes muusikasse olid sukeldunud.
Nii me seal siis olime pisargaasist kissisilmi lõksus, II korruse vaatega politseihaarangule ja lõhkevatele klaastaara kogumise vaatidele. Viimased on küll hea pommiidee ja siinkohal tuleb tänu avaldada kohalikule prügiveokorraldusele - taanlased kas joovad kohutavalt palju ja kiiresti või siis tühjendatakse neid vaate üliharva - materjali oli sitaks.
Pärast 1,5 tunnist jokutamist sai mul villand ja kuna õhk tundus selginevat... otsustasin kodo minna. Tuttu. Tuli hõljuda üle klaasikildude. Kapitalistide disainipood oli purustatud ja Jakobseni sohvad tossasid tänaval. Väikekodanlaste aknad olid sisse löödud. Tundus päris õiglane. Istusin rattale ja kadusin öhe, selja taga aga kostsid uued plahvatused...

Band oli www.unexplodedmusic.com
Klubi oli www.loppen.dk
Koht oli www.christiania.org