Eile õhtul avati Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus Sally Manni näitus. Otsustasin karnevali kahjuks ja Sally Manni kasuks. Ta ise oli ka kohal ning rääkis pika loo elust-tööst, juristidest oma elus. Teadagi ju, tal pidev kamm paljaste laste piltide pärast. Siirale vaatajale õnnelik lapsepõlv + pisuke eluõõv. Vägev värk, väge täis. Kuigi ta uued tööd on ikka täielik tume värk.
Mulle meenus kõik, mis olen unustanud ja unustada püüdnud... tahaks ka olla kaamera taga.
http://www.art-forum.org/z_Mann/gallery.htm
Täna käisin karnevaliparaadil ka, tavaline värk, roosad inimesed elavad oma viikingiverd välja mingil imetabasel moel, suled peas ja perses... Homme lähen uurin Fælledparkenis lähemalt. Ilm on suurepärane ja park ja muru ja tiirased rütmid kutsuvad. Kuigi... nende sambaorkestrite trummide ja vilede rütm viitab minu arust shamanismi mõjule. Ja üldse... mis suled? Indiaanipealiku peast? Ja mulle tundub, et siin põhjala troopilises pealinnas on ikka suudetud asi taaskord ära nülida mingiks poolkõvaduseks. Wonnabeendus niikuinii... Aga noh, kuniks Lõuna-Ameerikasse jõuan, käib kah...
