Viimasel pühapäeval oli mul kohutavalt halb olla. Põhjusi ei hakka kirjeldama, oletage ise vastavalt oma rikutuse tasemele. Igatahes oli pärastlõunaks siiski juba piisavalt hea ja tundus asjakohane hingata värsket õhku. Sestap võtsin julguse kokku ja läksin koos pääsmeid omavate põhja-ameeriklaste Misha ja Jennyga Taani rahvuslikule uhkusstaadionile Parkenile. Tahtsin väga teada, kas jalgpall on parem kui seks... Mängisid kohalik meeskond FC Kopenhaagen ja FC Kesk-Jüütia. No selge see, et enamus publikust olid kopenhaagenlased ja pidasid pöialt esimesele meeskonnale, kuigi too halastamatult "maakate" käest 2:0 pähe sai. Mingitel segastel asjaoludel oli eemaldatud staadionil üks sein ja seal tilpnesid vaid mingid räbalad ning nii võis vahelduseks haledale pähesaamisele ka päikeseloojangut vaadata. Misha ja Jenny lobisesid vahetpidamata ja minutite kahanedes loksutasid aina rohkem õlut üle ääre.
Püüdsin kõigest jõust mängu jälgida aga iga kord, kui värav löödi, oli üks põhja-ameeriklastest osanud mind just vestlusse haarata. Oli külm ja puha. Aga ikkagi jalgpall. Pettunud publik jättis maha miljon tonni prügi, sest kogu show märkimisväärne koostisosa on seista õlle ja Park-dogi nimelise vorstisaia järjekorras, siis kiirelt tarbida ja ruttu lahkuda. Pean küllap tagasi minema sinna, ehk õnnestub jõuda kahte-eri-värvi-särkides-ühe-palli-järgi-sebivate meeste fenomeni jälile... tundub olema mingi salapärane meditatsioonitehnika, millest mul aimugi pole. Ja seksikuse skaalal annaksin nii 2,5 punkti 10-st. Glamuurifaktor 0,08.
