Kuna Kopenhaagenis on homo-nädal, siis lasid mu naabrid vastasmaja rõdult meile kõigile nüüd Cheri. Täisvõimsusel. Et me ikkagi ei unustaks. Lihtsalt SELLE ühe loo ja kogu moos. Võetagu teadmiseks, et on olemas sihuke lugu (mille nime ma ei mäleta... või õigemini pole kunagi teadnud). Uskumatu... nagu usupühad...
See on aga vaid kirss taanlaste-kombel-pidutsemise-tordi peal. Ma käisin täna nö "töö asjus" süldipeol. Kellegi onu esimene abikaasa Emilie ehk Mille sai 60. Mille ja ta pojad (vähemalt kolm, aga samu nägusid oli veel) nägid välja nagu pesueht vene-kreeka segu ja asi tundus veel segasem, kui Mille peo alguses seletas, kuidas ta kingitud "taskuraha" kulutab Tallinnas, kuhu ta sõidab "poliitilistel põhjustel"! Asi läks just põnevaks, aga teemat rohkem ei puudutatud ja minul kui tumma nuku rollis oleval töökäel ei sobinud ka küsima hakata. Hiljem selgus, et Mille on hoopis pooleldi gröönlane.
Rahvas jäi kolmandal peotunnil, kui krõbekamaraga sealiha maole enam olulist mõju ei avaldanud, korralikult jokki ja välja hakkasid kooruma karakterid, nagu Perepoeg, Pesueht Pervo, Habemega Vanamees, Nilbik Nils, Päevinäinud Tütarlaps, Bornholmi haldjas, Grööni Õed, Noor Napsune Ema, Carlsbergi Müügimees jne. Pidu toimus esiteks taani traditsioonilises restoranis ja edasi koliti koloniehavni ehk daatshasse. Taani lipu all. Mul oli enamus ajast miskipärast piinlik ja vahepeal ajas isegi nutma. Võimalik, et põhjuseks see, et ma absoluutselt ei haakinud teemasse ja/või asi oli absoluutselt lame. Ja et see kõik ongi traditsiooniline. Pluss ma nii kohutavalt igatsen Võrumaa metsi. Tahaks seenele. Ja kunstiga ära kurnatud intellektuaale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment