kuningannad

Jõudsin eile Eestisse. Täna Tartusse. Tahtsin kangesti eesti keelsete subtiitritega telesaateid vaadata. Ainukese talutava variandina tuli kõne alla mingi ameeriklaste dokk Inglise kuninganna USA riigivisiidi ettevalmistustest. Nende üks osa oli ka paraadportree pildistamine. Fotograafiks oli legendaarne rock-staaride, sõdade ja Vuittoni reklaamide jäädvustaja Annie Leibovitz, kah paras kuninganna... Talle oli kuninglikuks võtteks antud pool tundi. Leibovitz üritas pikalt soengut ja oma ametlikuimat kostüümi vonksu seadnud ning seetõttu 15 minutit hilinenud kuningannat veenda krooni peast võtma, et nii on "less dressy". Kuninganna ainult pilgutas ripsmeid ja nohises. Ta vast ei mõistnud, miks... miks ometi peaks ta kroonist loobuma. Lõpuks ta ütles, et kui ta krooni ära võtab, siis peab ju uue soengu tegema... Aga piltidel oli ta ikkagi ka ilma kroonita. Kaks diivat leidsid mingi kompromissi... Osav. Ja pildid said tõesti ilusad.
Annie ütles lõpetuseks "Järgmine kord teeme hobuse seljas ka!". Kuninganna nohises vastuseks: "Ma ratsutan viimasel ajal ainult ponidega." Tundus, et tal polnud sooja ega külma, et Annie on kuulus, kuulus, kuulus Ameerika fotograaf, kes viimasena pildistas paljast John Lennonit paar tundi enne tema mõrvamist. Samuti kui Anniel polnud sooja ega külma sellest, mis tähendus võib olla Briti kroonil.

http://uk.youtube.com/watch?v=EcnPicsZ6-A
Rolling Stone cower by Annie Leibovitz

Taani kotlett = Eesti karbonaad

Tüüpilist taani huumorit vahepalaks. Taanlaslik nii nalja kui äraspidi vabameelsuse ja pereelu tegelikkuse mõttes.

"Suurepärane karbonaad, Ingrid, aga tegelikult ma mõtlen veel ühele asjale... Mis sa arvad, kas kunagi saabub aeg, kui sa saad üle vastumeelsusest imeda mu peenist? Ma lihtsalt küsin, et teha plaane, milliseid kogemusi veel hankida, enne kui ma suren..."

Taanlastele pakub muidugi ekstra nalja, et pereisa sarnaneb endisele Taani peaministrile, ühele armastatuimale sotsiaaldemokraadile Poul Nyrup Rasmussenile...

http://politiken.dk/wm/article521048.ece
http://www.nyrup.dk/

ka Taani on sõjas olev maa

Ärkasin paar tundi tagasi, sest keegi juba lällas siseõues. Ja magama sain eile õhtul kella kahe paiku, kuna keegi ikka veel lällas siseõues. Kopenhaagen on täis suuri siseõuesid, mis moodustuvad neljast ristküliku kujuliselt asetsevast elumajast, nii on ka minu majal üks. Seoses erutavalt sooja ilmaga kipuvad inimesed õue ja tuju tõuseb. Rahvas jõlgub parkides, väljakutel, streikidel, aedades, rannas... Tööd enam ei tehta. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole. Aga...
Taanlastel pole erilist loodust, mida armastada - puud on maha võetud sajandeid tagasi ning ehitatud laevadeks, üksikutel parkides elavatel hirvedel on isiklikud juuksurid - puudub eestlasele ja boliivlastele omane austus Emakese Maa suhtes. Seega on tavaline, et kui rahvakogunemine lõpeb, jääb maha metsik laga. Tõepoolest, see ei tule siin enamusele pähe, et oma prügi ise prügikasti viia. Olen kuulnud ka põhjendust - ei saa ju koristajatelt tööd ära võtta või et Aafrikas on veel hullem.
Reede õhtul toimus Vesterbro linnaosa pidu, st et tänavatel oli tuhandeid inimesi, muusika üürgas igal tänavanurgal ja põhitegevus oli metsik õllejoomine, reivimine ning rokkamine. Erilist suhtlemist ei toimunud, pigem oli õhkkond pisut närviline. Mulle aga tundus kõik ideaalne ühe väikese pommi jaoks - taanlased kipuvad unustama, et nad on endiselt sõjas ja neile on teatud karikatuuride eest lubatud doomi. Ma ei ole absoluutselt doomi poolt, aga kogu siinse öko-möla taustal on mulle arusaamatu rahva tegelik ükskõiksus ümbritseva suhtes - alates oma kaaslastest (pearätiga või ilma) kuni keskkonnani. Üks mu sõpru ütles, et mingi teadur olla öelnud, et ainus asi, mis taanlastele aru pähe paneks, oleks tõeline sõda nende maal. Kohutav, aga usutav.

kaks hommikusööki

Sel nädalal on juhtunud nii mõndagi ilusat. Ja olen ka teinud mõned sigadused. Aga armastuses ja sõjas olla kõik lubatud...
Muuhulgas jäi kaks hommikusööki pildile - esimene teisipäeval koos hipipoeedist kalifornlasega mu lemmikkohvikus Kaffesalonen "järvede" ääres ja teine vana taani sõbra juures täna hommikul. Mõlemad hommikusöögid olid veidrad ja rõõmsad. Miskipärast ohtrate sigarettide ja targutamistega. Neid ma vahepeal pikalt ei tarbinud.
"Järvedeks" kutsutakse Kopenhaageni paari kilomeetri pikkust tiikideketti ja mu "järvede" äärsed ning tegelikult ka kogu Kopenhaageni lemmikkohad asuvad Nørrebrol Kuninganna Louise silla otsas - seal on Kaffesalonen, kiik kastani küljes, neoonmune munev "Irma" kana (kellest räägin tulevikus), rikkalik vanakraamipood, Ahmedi juurviljakiosk...
Tänane hommik leidis mind aga Vesterbrolt ja kaks asja olid taas vaieldamatult suurepärased: vaade ja taani või. Vaade oli järgmine - lage raudteesõlm ja moderne kanaliteäärne uuslinn kauguses kumamas, kirsiks tordil kohaliku energiamonopolisti Dong Energy katlamaja kolm fallilist korstent. Üle kogu krempli ärev päike ja kuumavine, mõlemad on kohal juba üle nädala. Ööd on soojad nagu juulis. Mõnus, mõttetegevus on meid maha jätnud, palav on, mañana võtab võimust. Juust laual higistab ja viin on soe. Ajalehest loen, et siilid kannatavad kuuma pärast koledasti, pandagu neile veekruus... Aga konnad?

streik kui varasuvine taani elustiil

Pärast karnevali on siin toimunud mitu streiki. Streigid ise sarnanevad visuaalselt karnevalile. Nt nädal tagasi streikisid õpetajad ja lasteaednikud. Nad olid otsustaud end koledatesse roosadesse T-särkidesse riietada ja pidasid parlamendi ees palagani. Olid rock-bandid ja klounid ja limonaadiputka ja puha. Liigelda oli võimatu, tekkis kiusatus neile rattaga kanni sõita.
Täna sattusin medõdede-vendade streigi sisse, sest see leidis neil aset ratta seljas läbi linna sõites ja teisi ratastatud kodanikke häirides. Streikijate rahu ja sõnavabadust turvab politsei, muu rahvas lakkugu seni panni. Meditsiinitöötajad olid sama koledad ja tüütud kui pedagoogid ning laulsid isetehtud protestilaulu. Nõudmine läbi laulusuu oli ikka sama: "Andke pappi!" Või nagu laulis don, kellega koos tänast palagani läbisin: "Andke raha juurde, meil on puudu! Mis me rahaga küll teeme? Mallorcale me sõidame!"
Talvel külma tõttu nad ei streigi. Aga praegu on nii ilusad ilmad, et kohe kisub sõnumiga T-särki selga tirima ja linna peale laiama. Vihmaga vast ka ei viitsiks.

Foto: HOLSTING KLAUS www.politiken.dk